Tõusev võrkpalliliiga, Jaapan!

Jaapani võrkpalliliiga, mida sellest hooajast kutsutakse SV.League, on midagi hoopis teistsugust. Mis muudab ta eriliseks ja kas tal on potentsiaali tõusta tugevaimaks liigaks maailmas?

Jaapani liigat eristab Euroopa võrkpalliliigadest nii päevad millal mängitakse, turniiri süsteem, meeskondade transport jpm. Võrkpallifännidele võib tunduda veider, et kohalikud mängijad sõlmivad lepinguid klubisid toetavate suurettevõtetega, mitte klubide endaga. Uusi mängijaid värvatakse ülikoolist ja üleminekuid ühest klubist teise tavaliselt ei toimu.

Leegionäride piirangu muutus

Jaapani võrkpalliliiga on juba aastaid proovinud superstaare endale meelitada ja kohati on see ka õnnestunud, aga kuna seni oli neil ühe välismängija piirang, siis polnud massiline sisseränne võimalik. Sellest hooajast on lubatud palgata 2 leegionäri + 1 Aasia mängija ning see tõi kaasa tippmängijate massilise siirdumise tõusva päikese maale. On jutte, et lähiaastatel plaanitakse leegionäride arvu veel ühe võrra tõsta, aga hetkel pole see veel kindel.

Kui varasematel hooaegadel on Jaapanis mänginud superstaarid nagu Dmitry Muserskiy, Thomas Jaeschke, Aaron Russell, Bartosz Kurek ja Michal Kubiak, siis sel aastal on pilt veel kirjum. Jaapanisse siirdusid mängijad nagu Nimir Abdel-Aziz, Sliwka, Lucarelli, Defalco, Camejo, Urmaut, meie Timo Tammemaa jpt.

Heade leegionäride saabumine tõstab oluliselt liiga taset. Liiga, mis oli hästi organiseeritud ja hea infrastruktuuriga vajas muutust, et areneda. Seni on Jaapani liigat iseloomustanud hea tehnika ja tugev taktikaline ettevalmistus, aga puudu oli toorest jõust. Mängijatel on küll hea hüppevõime, aga rünnak ja serv on Euroopa võrkpalliga võrreldes oluliselt nõrgem. Pean silmas keskmist Jaapani mängijat, mitte koondises säravaid tippmängijaid nagu Ran Takahashi või Nishida. Välistreenerite ja välismängijate Jaapanisse siirdumine tõstab kiirelt kohalike mängijate taset ja olen kindel, et sellel on positiivne mõju ka Jaapani koondisele.